Üks kõige ägedamaid asju perede pildistamise juures on see, kuidas mul on võimalik jälgida, kui palju mõjutab valmivate piltide olemust just see energia, millega pildistama tullakse. Ma tunnen end tihti nagu nö orkestri juht – mina annan peredele ülesandeks vajalikud (muusika)vahendid ja aitan hoida neid õiges taktis. Aga see “muusika”, mis antud vahendite ja rütmiga tekib, on nende otsustada ja omane ainult sellele konkreetsele perele. Ja mõnikord see valminud “teos”, on lihtsalt nii ehe ja eriline, et ma ka ise avastan end fotosessioonilt koju jõudes veel naeratamast näol, sest see muusika, mis sel päeval sai loodud, on märkamatult ka minu hinge sisse pugenud ja vaikselt heliseb seal edasi. Täpselt nii juhtuski 12. augustil 🙂
Margus kirjutas mulle augusti alguses ja soovis perepilte. Leppisime kokku, et läheme Klooga randa 12.augusti õhtul ja kuni viimase hetkeni veel selline plaan ka oli 🙂 12. augustil sadas hommikust saati mõnusalt vihma 😀 Mina vaatasin päev otsa oma ilmaäppe ja üritasin aru saada kus kohas vihma õhtul ei ole. Selgus, et Vääna-Jõesuus lubati, et täpselt selleks ajaks, kui sessioon algab, jääb vihm üle. Kirjutasin Margusele paar tundi enne sessiooni algust ja pakkusin, et muudame vihma tõttu fotosessiooni kohta. Neile see sobis (tagantjärgi Margus rääkis, et ta pere oli ikka vihma pärast veidi mures ja mõtlesid et ehk ikka tasuks sessiooni aeg edasi lükata:D Küll on hea, et nad seda ei teinud!:) ). Istusin autosse 40 minutit enne sessiooni algust ja vihma lihtsalt kallas 😀 Aga täpselt siis, kui ma kohale jõudsin ja auto ära parkisin, tilkusid auto esiklaasile viimased vihmapiisad ning taevas läks selgeks. Täpselt nii nagu plaanitud! 🙂
Muideks paar päeva enne seda sessiooni, käisin ma lastega seal samas pildistamiseks kohti otsimas ja me leidsime ühe kauni õitseva kanarbikuga koha. Ja kui ma nägin Marguse pere, siis teadsin kohe, et nad sobivad sinna kanarbikku nagu valatult! Ma tahaks võtta veidi au endale nende imelise stiilitunnetuse eest, aga ma ei saa seda teha, sest kuigi ma tavaliselt ikka soovitan inimestele, mida fotosessioonile selga panna, siis Margusega ma ei jõudnudki sel teemal vestelda. Õnneks polnudki seda vaja, sest neil endil oli juba kõik kenasti läbi mõeldud. Ja nende olemus ja riietus sobis sinna kanarbikku sel õhtul nii suurepäraselt.
Need kes minu juures on pildistamas käinud juba teavad mu töövoolu. Minu eesmärk peresid pildistades on püüda kaadrisse kontakti ja emotsioone. Ehk siis kõik juhendused ja tegevused, mida ma peredele annan on selleks, et seda kõike esile tuua. Tihti käib see kõik läbi väikese huumoriprisma, et inimesed end vabamalt tunneksid, sest ma mõistan ise ka, et kaamera ees on palju raskem olla, kui selle taga. See, kuidas inimestele läheneda ja nendest see emotsioon välja tuua, sõltub hästi palju pere enda dünaamikast ja harjumustest. Tavaliselt see dünaamika on nähtav juba esimese 10 minutiga ja siis on mul ka selge, mida on vaja teha, et antud pere end mugavalt ja hästi tunneks. Selles osas tunnistan ausalt, et Marguse pere üllatas mind 🙂
Mäletate seda pilti, mis ma nendest esimesena üles panin? See pilt valmis juba esimese paari kaadriga. Ma seletasin nendele, kuhu ma neid tahan seisma ja et ma tahan neid üksteisele hästi, hästi lähedale. Kohe peaaegu kaissu. Ja siis ütlesin poolnaljaga midagi sellist, et “emme ja issi saavad nüüd nautida oma laste kallistamist, sest kodus niikuinii nad enam ei lase end kallistada”. Ja siis Margus ja Anneli vaatasid mulle rõõmsalt otsa ja ütlesid, et “meie kodus kogu aeg kallistame üksteist” 🙂 Ja see lause võttiski kokku kogu selle pere olemuse. Ma mäletan, et ma lihtsalt mõtlesin seda, kui armas see on! Ja sealt edasi teadsin, et sellest tuleb üks mälestamist väärt fotosessioon. Me olime seal metsas kokku umbes 2 tundi ja peaaegu iga kaader, mis kaamerasse sai oli lihtsalt imeline. Sel ajal kui ma ühtesid pereliikmeid sättisin kaadrisse, siis teised samal ajal lihtsalt kallistasid üksteist kõrval ja siis ma lihtsalt suunasingi oma fotokat ühele poole ja teisele poole, et kogu seda armastust võimalikult palju kaadrisse saada.
See on umbes sama nagu see, kui teed suured plaanid, et minna seenele ja hirmuga mõtled, et kas seeni üldse ongi täna ja siis selgub et terve mets on seeni täis. Et neid ei pea üldse otsimagi, vaid pigem peab vaatama, et kogemata millellegi peale ei astu ja vaja nuputada, kuidas need kõik oma korvi ära mahutada, et midagi maha ei jääks 🙂 Ja siis saad minna koju neid kupatama ja marineerima – sest korjamine on kõige väiksem osa tööst 😀 (See tuletab mulle meelde, et tahaks ikka seenele ka minna, enne kui öökülmad tulevad 😀 )
Ja teate, mis oli kõige ägedam? Üks oli see, et sessiooni lõpuks ma avastasin, et peaaegu terve pere suudab teha hundirattaid 😀 Mental note: edaspidi peab juba eos hakkama uurima, mis hobid ja oskused inimestel on, et neid sessioonil saaks esile tuua:D Aga teine äge avastus oli see, et Margus ise plaanis seda fotosessiooni. Ta ütles, et ta leidis mu pildid facebookist ja need kõnetasid teda. Ja siis ta mõtles, et see oleks suurepärane kingitus oma naisele pulma-aastapäevaks. Nii äge initsiatiiv! Ja mul on ütlemata hea meel, et just mul oli au nendega kohtuda ja nende pere jäädvustada!
Muideks kolmas väga äge avastus oli see, et Margus on ka fotograaf ja teeb nii aerofotosid kui ka droonipilte. See on midagi, mida avastasin pärast fotosessiooni (võib-olla on ka hea, et enne ei teadnud, sest fotograafide pildistamine teeb alati mind veidi ärevamaks, kui tavaliselt 😀 ).
Igatahes – nende galerii sai eile valmis ja mul oli nii hea meel seda neile saata. Töötlesin neid pilte pidev naeratus näol, sest iga pildi pealt lihtsalt õhkas seda võrratut optimismi ja rõõmu, mida nad sel õhtul minuga jagasid.
Marguse ja Anneli loal panen mõned pildid ka siia:
