Tuletan endale ikka tihti meelde, et minust ei saaks “kingseppa, kellel endal kingi pole” 
🙂 Ütlen ausalt, et kuigi mul terve telefon on laste pilte täis (nii täis, et pole enam ruumigi millekski muuks), siis fotokat ma võtan kodus välja pigem harva, sest kogu selles igapäeva mäsus ja melus see lihtsalt ei tule mulle meelde. Millest on ülimalt kahju, sest nad on tegelikult väga huvitatud sellest tööst mida ma teen – mu kaamerast ja sellest, kuidas elu paistab läbi kaamerasilma 🙂
Üritangi seda viga nüüd parandada ja andsin endale sel aasta lubaduse, et lisaks kõigele muule, teen ka kodus oma lastega väikeseid fotosessioonikesi, et kaasata neid senisest enam ning jäädvustada nende hetki ja lugusid veidi erilisemalt ja omanäolisemalt, kui ma seda tavaliselt teeksin. Ja siin on selle miniprojekti esimene tulemus 🙂
Siin on Lenna ja see roosade õitega põõsas on tema “mesimummipuu”. Veel aasta tagasi Lenna paaniliselt kartis kõiki putukaid. Nii paaniliselt, et ta ei suutnud õues käiagi ilma meieta ning iga väikese liblika ja kärbse peale jooksis nuttes tuppa. Ja siis me tõime koju mitmeid putukaraamatuid ja hakkasime neid vaikselt vaatama. Vaatasime pilte ja rääkisime, mida need putukad teevad ja miks neid meile vaja on. Imetlesime nende tiibu ja pisikesi jalgu. Sealt edasi hakkasime õues seda sama jälgima. Käisime koos, otsisime lepatriinusid – lugesime nende täppe. Vaatasime mesilasi, kes lendasid õielt õiele ja arutasime, mida nad teevad. Ja esialgsest hirmust, sai uudishimu ning uudishimust sai pikkamööda imetlus ja armastus. Täna on Lenna see, kes õuest lepatriinu leides, käib temaga päev otsa ringi ja ahhetab “kui armas”, kes viib hoolsalt kõik kärbsed toast õue tagasi ja kes õhtul, enne magamaminekut võtab issi ukulele ning läheb õue, selle sama “mesimummipuu” juurde ja laulab mesimummidele unelaulu, et nood oskaksid õigel ajal “oma emme juurde tuttu minna”.
Ta oli nii õhinas, et me seal pildistasime 🙂 Ütles, et mesimummid laulsid seekord talle ning, et tema tulebki õhtul sinna samasse tuduma
