Menüü

End kaotades ja taas leides

Oma kõige kallimat vara kaisutades 🙂

Emaks olemine on kohati nii paradoksaalne nähtus. Korraga on võimalik tunda nii seda, et ma kaotan end sellesse kogemusse, kui ka seda, et ma üha taas ja taas leian end. Ma mäletan 7 aastat tagasi, pärast oma esimese lapse sündi seda arusaamist, et miski ei saa olema enam sama. Ma mäletan, et ma tundsin, et ma vaikselt veidikese haaval kaon kuskile ja ma kartsin seda teadmatust, mis minust alles jääb, kui mu senine minapilt niivõrd muutub. Ma mäletan püüdlusi oma endisest minast kinni hoida ning seda momenti, kui ma mõistsin, et see ongi teekond, mille ma ise olen endale valinud. Et mu laps väärib parimat versiooni minust ning see paratamatult eeldab ka minu poolt koos lapsega kasvamist ja enda ümberdefineerimist.

Nüüdseks on mul lapsi neli.

Neli imelist last.

Kõik nii võrratult erinevad nii iseloomudelt, kui ka rõõmudelt ja väljakutsetelt, mida nad pakuvad.

Ja ma olen aru saanud, et see, mida ma alguses pidasin enda kadumiseks, oli hoopis minu taassünd.

Minu lapsed ja suurimad õpetajad: Tristan (7,5a), Sebastian (5,5a), Nora (3,5a) ja Lenna (3,5a)

Nad on sundinud mind ümberhindama oma väärtusi, unistama suuremalt ja julgemalt. Nad on õpetanud mulle seda, kui oluline on mitte kaotada lapsemeelsust ning võtta aega maha, et märgata kõike seda, mis mu ümber toimub. Nad on sundinud mind õha uuesti ja uuesti kompama oma piire ning mõistma, et need senised piirid, mis ma iseendale olin seadnud ei täitnud oma eesmärki. Et ma suudan rohkem, kui seni arvasin, kui lihtsalt sean sihid kõrgemale, hoian kannatlikku meelt ja avatud südant.

Kõik see, kes ma täna olen, olen tänu nendele ja ma ootan põnevusega, kuhu see tee meid edasi viib.

Head emadepäeva kõikidele emadele!❤️

Leave a Reply

Your email address will not be published.

liitu uudiskirjaga