Menüü

Viiuldaja rabas

“Ja seal, kus koit kohtub ehaga, leidub täiuslik hetk ajas, mil sõnadest enam ei piisa, et anda edasi seda, mida hing tahab öelda. See on hetk, mis kandub edasi muusikas. Uduses, vaikses rabas, keset hommikust päikesetõusu.”

Päikesetõusu ajale plaanitud fotosessioonid on täiesti omaette kogemuseks. Sa ärkad ajal, mil terve maailm veel magab. Sõidad läbi inimtühja linna, et kohtuda kellegagi, keda sa pole varem näinud, pimedas külmas ja uduses metsas. Kõik on minuti pealt ära planeeritud – mis kell vaja ärgata, mis kell vaja raba parklas kohal olla, mis kell peame olema valmis alustama pildistamist. Sest nende esimeste maagiliste päikesekiirte tabamiseks on täpselt üks moment ja siis on see läinud.

Kell oli 4.50 hommikul, kui kohtusime Birgitiga Ülemiste keskuse parklas. Ta oli kirjutanud mulle paar nädalat tagasi ja soovis teha oma viiuliga pilte uduses hommikuses rabas. Mu süda hüppas rõõmust ja hirmust, kui ta selle idee välja käis. Ma polnud veel päikesetõusuga pilte teinud – enamus mu suvesessioone olid pigem päikeseloojangu ajal. Aga ma teadsin kohe, et kui kõik klapib, siis on meil võimalus jäädvustada midagi erakordselt imelist. Ja täpselt nii oligi 🙂

Plaan oli jõuda Viru rabasse 15 minutit enne sinise tunni algust. Et Birgit jõuaks riided vahetatud ning meil oleks veel aega, et jalutada pildistamise kohta ning sättida oma tehnika valmis. Muideks see fotosessioon oli ühtlasi ka esimene kord mul pildistada koos oma abikaasaga, kes tegi sellel sessioonil meie esimesed droonipildid, aitas meil tassida asju, tõi Birgitile soojendamiseks tekke ümber ja tatsas katsejänesena rabamülgaste vahel ringi, et näha kus on maapind vähem või rohkem vesine (aitäh sulle!) 😀

Igatahes sessioon oli väga meeldejääv. Kõik oli täpselt nii nagu vaja. Udu oli imeilus ja päikesetõus unustamatu. Birgit mängis oma viiulit nii kaunilt, et neid pilte vaadates ma siiani kuulen tema meloodiaid. Rääkimata sellest, et õues oli juba päris jahe (umbes 7 kraadi) ja Birgit käis seal vapralt külma trosides ilma jopeta ja paljajalu ringi (samal ajal, kui mu kallis abikaasa kurtis, et tal varbad külmetavad 😀 ).

Fun fact: oleksime äärepealt viiuli maha unustanud 😀 Sõitsime juba Ülemistest ära suunaga linnast välja, kui Birgitil tuli meelde, et tal ununes viiul koju 😀 Õnneks ta elas lähedal ja ta armas ema tõi selle meile kiirelt ära. Sel momendil oli mul ka väga hea meel, et ma olin oma ajaarvestusse veidike puhvrit arvestanud ning selle väikese viperuse tõttu me päikesetõusust ilma ei jäänud 😀

Pildistas Rivo Riistop. Töötles Anneli Leinemann.
Pildistas Rivo Riistop. Töötles Anneli Leinemann.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

liitu uudiskirjaga