Lapsi pildistades võtan ma alati seisukoha, et teeme fotosessiooni lapse rütmis. Eriti oluline on see reegel siis, kui on tegemist väikese lapsega. Ehk siis laseme lapsel olla uudishimulik ja uurida asju omas tempos, omal ajal. Emal ja isal palun järgida lapse rütmi ning lisada sinna omalt poolt palju armastust ja kallistusi. See vähendab stressi nii lapses kui ka lapsevanemates, sest mõlemad saavad pildistamise ajal teha seda, mida oskavad kõige paremini – laps saab olla laps ning lapsevanemad saavad lihtsalt oma pisikest nunnutada ja kallistada. Nii saame koostöös kaadrisse need kõige õrnemad ja ehedamad perekondlikud hetked, täis kodukootud soojust ja armastust, ilma et keegi peaks muretsema, kuidas kaadrisse jääma peaks 🙂
Aasta alguses kuulutasin esmakordselt välja ühe suurema loosimise, mille auhinnaks oli üks mõnus peresessioon ühele toredale perele. Loosi tahteks osutus võitjaks Liisa, kellega kohtusime mai lõpus, ühel vahval õhtupoolikul Kadrioru pargis Jaapani aias. Etteruttavalt võin öelda, et Liisa peres kasvab üks 1,5-aastane särasilmne tütreke, kes jõudis selle tunnise fotosessiooni ajal kõik lilled ära nuusutada ja taga ajada nii oravat, tuvi kui ka ühte koera 😀
Seega ma räägin alati oma peredele, et ma tahan pildistamise ajal näha suhtlust – palju käsi üksteist hoidmas, palju kallistusi ja loomulikku kontakti. Mina jälgin seda, et valgus oleks sobilik ja et taust oleks see, mida vaja, annan peredele märku kus seista, millal on vaja minu poole vaadata ning suunan perekonnaliikmeid kaadrisse ja kaadrist välja nii nagu tundub vajalik ja loomulik. Eesmärgiks on saada kätte pildid kõikidest võimalikest kombinatsioonidest: perepilt, ema-laps, isa-laps, ema-isa, ema, isa, laps ja seda kõike nii, et pereliikmed ise ei saa arugi, et pildid tehtud on 🙂
Liisa perega möödus see tund pildistamist eriti kiirelt ja mõnusalt. Mulle jääb rõõm sellest fotosessioonist veel pikaks ajaks sisse ja ma loodan, et nendele ka 🙂 Tulemuseks valmisid imeilusad pildid ja mõnda neist näitan ka siin 🙂