Menüü

Aeg on märgata

Teate seda artiklit, kus kirjutati, et emaks olemine võrdub mitte ühe täiskohaga tööga vaid lausa kahe ja poolega. See on töö, millel pole ette nähtud puhkust ega haiguspäevi. See on töö, mis ei lõppe õhtul kell viis vaid, mis kestab ööpäevaringselt, ilma pausideta hoolimata sellest, kas sa jaksad või ei. Emaks olemine on üks ilusamaid ja raskemaid asju, mida saab kogeda – selles pole kahtlustki. Aga isad? Kuhu nemad jäävad seal pildis? Kes näeb neid isasid, kes seisavad vankumatult oma laste ja naiste kõrval ning näevad vaeva, et tasakaalustada oma pere- ja tööelu. Neid isasid, kes elavad selle nimel, et hoida sära oma laste silmades. Aeg on märgata isasid ja anda neile tunnustust, mida nad väärivad. Aeg on anda isadele teada, et me näeme neid.

Märkame neid isasid, kes lähevad hommikul tööle, kuid kelle mõtted on päev otsa oma laste juures. Neid isasid, kes teavad, et nad jäävad seetõttu ilma oma lapse esimestest naeratustest ja sammudest, esimestest sõnadest. Kes tunnevad igal õhtul koju jõudes, et nad peavad tegema tasa seda aega, mis on kaotatud, et tunda oma last selliselt nagu tunneb teda lapse ema.

Märkame neid isasid, kes kiirustavad õhtul pärast tööd lasteaeda, et jõuda oma lastele järgi. Kes istuvad ummikutes ja muretsevad, kas jõuavad ikka kohale õigel ajal. Kes kuulevad ikka oma lapsukeste käest, et jälle tuldi liiga hilja ning tema sõbra issi/emme jõudis varem. Kes näevad iga päev vaeva, et olla oma lapse jaoks olemas siis, kui laps seda vajab ning samal ajal hoida kontrolli ka oma töiseid kohustusi.

Märkame neid isasid, kes seisavad sünnitusel oma naise kõrval ja tunnevad end nii abitult, sest nad annaksid endast kõik, et seda valu ära võtta. Kuid ometigi saavad nad teha nii vähe. Märkame neid isasid, kes on mõtte ja hingega seal kohal ja lihtsalt loodavad, et sellest piisab. Sest muud nad teha ei saagi.

Märkame neid isasid, kes ärkavad öösel koos emadega, et hoolitseda oma laste eest, sest nad tunnevadki, et laps on mõlema vastutus – olgu see öösel või päeval. Märkame neid isasid, kes aitavad last kussutada või mähkmeid vahetada. Kes on toeks imetamisel ja julgustavaks hääleks nendel rasketel momentidel, kui emad enam ei oska või ei jaksa.

Märkame neid isasid, kes märkavad emade vajadusi. Kes annavad meile puhkust, kui seda on tarvis. Kes toovad meile juua, kui me ise ei saa. Kes teevad süüa ja hommikuti võileibu. Kes võtavad üle muud kohustused, kui selleks on vajadus. Kes näevad, mida on vaja teha ja teevad seda ilma kurtmata ega tänu ootamata. Kes teevad seda kõike, sest nad tahavad olla toeks ning teavad, et koos on see kõik palju palju kergem.

Märkame neid isasid, kes armastavad oma lapsi tingimusteta. Kes ka päriselt kuulavad oma laste jutte, tunnevad sellest rõõmu ning näevad vaeva, et oma laste sügavamaid hingesoppe mõista.

Märkame neid isasid, kes istuvad poes maas, oma nutva 2-aastase lapse kõrval. Kes ei kurjusta ega pahanda, vaid kelle süda ja süli on lapsele avatud, et too saaks turvalises kohas oma tundeid tunda. Kes ei muretse selle pärast, mida teised ümberringi arvavad, sest nad tunnevad oma last ja teavad, mida ta vajab.

Märkame neid isasid, kelle jaoks pere on alati esimesel kohal. Kes on nõus oma pere nimel liigutama mägesid. Kes tunnevad kirjeldamatut igatsust iga kord, kui nad peavad olema neist eemal.

Märkame pühendunud isasid. Mitte ainult täna, vaid ka kõikidel päevadel, mis on olnud ja veel tulemas. Et isad tunneksid, et nende panus ja pingutus ei ole väiksem või tühisem, kui emadel. Et nad on võrdsed ja võrdväärsed ning ilma nendeta oleks see teekond palju raskem.

Aitäh teile, kallid isad. Me näeme ja märkame teid.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

liitu uudiskirjaga