Head perepildid valmivad sama moodi nagu armastusega tehtud kodutoit 🙂 Teate ju küll, kuidas see käib: kõigepealt mõtled läbi, kellele süüa tehakse – kas ainult endale või tervele perele. Kas lapsed on suured või väikesed – kas on midagi, mida keegi kindlasti süüa ei taha/tohi. Millliseid maitsetaimi ja maitseained kindlasti kasutada tahaks?
Seejärel koorid kartulid ja porgandid (ja küüslaugud! Meil on alati toidu sees hulganisti küüslauku :D), tükeldad need suurepärasteks tükkideks, vaatad sahvrisse, mida mõnusat on maitsestamiseks peale panna. Arvestad välja, mis vahendeid toidu valmistamiseks kasutada on vaja, ning, kui kaua selle valmimine aega võtab.
Seejärel valmistad toidu ning, kuna eeltöö on tehtud, siis on see kõige lihtsam ja nauditavam osa kogu protsessist.
Kui toit on valmis, siis on aeg serveerida. Ja seal on paljuski valikute küsimus, kas ja kui palju toidu serveerimisega vaeva näha. Kas serveerida kaussi või taldrikusse. Kas kaunistada ja kui palju?
Täpselt sama loogika kehtib ühe mõnusa, hinge paitava perefotosessiooni kohta. Kõigepealt on eeltöö, selgitamaks välja, mitmekesi pildistama tulla tahetakse. Kus on soov pildistada ja, mis kell me seda teeme (arvestades nii valguse olemasolu, kui ka laste uneaegadega)? Kui vanad on lapsed ning, kas on ka koduloomi, keda soovitakse fotosessioonile kaasa võtta? Kogu see info on mulle vajalik selleks, et ma oskaksin arvestada, millist varustust kaasa võtta, hinnata orienteeruvat ajakulu ning anda soovitusi perele selleks, et olla paremini ettevalmistatud (nt väikeste laste puhul tasub kaasa võtta snäkke/lemmikmänguasju; jälgida tasub, et lapsed poleks väsinud ega haiged/haigestumas jne). Lisaks annab see mulle võimaluse eelnevalt läbi mõelda, kuidas lastega parimal moel kontakti saada, sest seal sõltub palju nende vanusest 🙂 (Ütlen kohe ausalt ära, et 1-7-aastased on nö minu tassike teed, sest endal on mul kodus 4 last vanuses 2a4k-6a6k ning nad on mind korralikult koolitanud lastega suhtlemise teemal :D)
Kui eelinfo on jagatud, siis algab ettevalmistus. Pered mõtlevad läbi, milliste riietega nad tulla soovivad. Vajadusel arutame veel läbi, mis sobiks nende nägemusega ja näeks ka kaamera ees hea välja (enamalt jaolt soovitan võimalusel vältida neoonvärve ja rohelist, sest need kipuvad nahale värvi peegeldama. Muus osas jätan valiku perede enda teha, sest ma tahan, et nad tunneksid end mugavalt). Mina valmistan ette oma tehnika ja varustuse, mida sessioonile kaasa võtta – kontrollin, et objektiivid oleksid töökorras, laen akud, võtan kaasa tekid, mille peal istuda (vihmase ilma korral ka kile, mida teki alla panna, et keegi märjaks ei saaks) jne. Kui koht on minu jaoks väga tundmatu, siis pole ka harv juhus, kui olen üksi kokkulepitud pildistamiskoha eelnevalt läbi käinud, et näha, kuidas valgus pildistamise kellaajal langeb ja mõelda läbi, millise tunnetusega pildid sealt tulevad.
Siis saabub päris fotosessiooni päev. Ja see on nagu ka toidu valmistamise puhul, kõige lihtsam ja nauditavam osa. Tunnistan, et lähen pildistama alati väikese pabinaga, sest see väike perfektsionist minus tahaks osata kontrollida ilma ja tunnetada juba kodust lahkudes, mis tujus on fotosessioonile tulevad lapsed ja koerad (ja suvel ka sääsed) 😀 Lisaks ma nii väga tahan, et terve pere naudiks kogu seda pildistamise protsessi. Soovin, et nad tunneksid fotosessiooni lõppedes, et see koosveedetud aeg oli kvaliteetne ja et nende kallistuste kauss on tänaseks täitsa täis (sest ma lasen alati palju kallistada :D). Ja ma usun väga, et iga fotosessiooni lõpuks me oleme koos selle kõik ka saavutanud 🙂 (Ma kirjutan vast järgmiseks eraldi blogipostituse selle kohta, mida me täpselt fotosessiooni ajal teeme, sest muidu tuleks see postitus hiiglama pikk ja keegi ei viitsiks seda lõpuni lugeda 😀 )
Ja siis tuleb serveerimise aeg 😀 See on minu puhul kõige ajamahukam osa kogu protsessist. Algab see sellega, et pildid on vaja tõmmata arvutisse. Ütlen kohe ära, et ma olen see fotograaf, kes pigem pildistab fotosessiooni ajal rohkem kui vähem, sest ma tean (eriti kui inimesi on rohkem kui 2-3), et alati on keegi, kes mingitel momentidel pilgutab või liigutab või haigutab või vaatab kuskile, kuhu polnud vaja vaadata 😀 Ja rohkem pilte annab mulle võimaluse vajadusel paarist kolmest heast pildist üks imeilus pilt kokku panna. Lisaks kindlustan ma ka selle, et kaamerasse jäävad kõik millisekundite jooksul toimunud varjatud/poseerimata/ehedad momendid, mis tegelikult ongi need, mida ma fotosessiooni ajal otsin.
Seega neid pilte tuleb vastavalt fotosessioonile umbes 500-1000. Pigem sinna 1000 kanti. Sealt ma praagin ise välja need, mis tehniliselt ei ole korrektsed või mida on topelt (topelt pilte on alati palju :D). Allesjäänud valiku vaatan hoolikalt veel korraks üle ja teen sealt omakorda valiku piltidest, mida võiks töödelda. Ja siis sealt hakkan vaikselt neid töötlema ja vaatama, et lõplikusse valikusse (tavaliselt 20 pilti) jäävad pildid oleksid sellised, millega olen rahul nii mina kui ka pere. Et kaasatud oleks piisavalt erinevates kombinatsioonides pilte ja kõik erisoovid oleksid arvestatud – nt kui mulle fotosessiooni ajal öeldakse, et “vot seda pilti me kindlasti tahaks, mida me just tegime”, siis see saab raudselt ka lõplikus valikus olema, sest ainult pere ise oskab öelda mis on neile oluline.
Ma olen siis see kokk, kes väga hindab visuaalset kokakunsti – ehk enne serveerimist ma teen kindlaks, et kõik, mis taldrikule jõuab oleks mitte ainult maitsev, vaid ka visuaalselt meeliülendav. Mulle meeldib oma klientidele öelda, et valin ja töötlen oma pilte armastuse ja hoolega. Sest täpselt nii ka ongi 🙂 Mu töötlusstiil on veidi erinev tavapärasest – mulle meeldivad värvid ja muinasjutulisus; pehmed taustad ja teravad detailid. Pühendan igale pildile palju aega, et tuua välja selle parimad omadused (leida üles kõik peidetud värvid; peita pildilt elemendid, mis jäävad silma häirima, rõhutada/pehmendada detaile jne). Ühe peresessiooni piltide töötlus võtab mul tavaliselt aega terve ühe laupäevase päeva (eeldusel, et ma istun hommikul kl 9 arvuti taha ja õhtul kl 9 lõpetan), sest iga pilt mida ma kliendile esitan, saab olema omaette kunstiteos. Iga pilt, mis lõplikusse galeriisse jõuab, PEAB olema selline, mis paneb hinge ja südame rõõmust helisema. See on see määramatu “umami”, mida ma oma piltidele lisan 🙂
Ja kui toit on taldrikul, siis ongi tõe moment käes. Aeg on serveerida ja hoida veidi hinge kinni, et kõik on nii nagu tellija ootas ja, et saadud kogemus ei oleks mitte pelgalt ootustele vastav, vaid ka neid ületav. Et kliendil tekiks tunne, et siin “kausis” ongi kõik olemas mis teeb minu perest erilise ja ainulaadse ja et see on see koht, kuhu süda kisub üha tagasi ja tagasi.
Ja selline ongi tagasihoidlik retsept minu kodukootud peresessioonidele 🙂
Päikest!
Anneli
Foto: Krista Kõiv
